Vihmaussid – selgrootud loomad, kes kuuluvad rõngasusside Annelidae tüüpi, vööusside Clitellata alatüüpi; nad on mullabioodi tähtsaks osaks ning neid võib kohata terves maailmas. Tavaline vihmauss “öine väljaroomaja” (Lumbricus terrestries) ning sõnnikuuss (Eisenia fetida) on vististi kõige tuntumaks vihmausside liikideks. Kõik ülejäänud vihmausside liigid on bioloogiliselt nendega sarnased, väljaarvatud üksikute tunnuste poolest. Väiksed vihmaussid on pikkuses 1-2 cm, samal ajal kui gigantussil Megascolices australis (Austraalia) on fikseeritud pikkus kuni 3 meetrit 2,5 diameetri juures.

Oligoheedid on levinud kogu maailmas. Nad elunevad magedas ja soolases vees, samuti küllalt niisketes pinnastes. Antud klassi kuulub enam kui 3100 liiki. Kuid vaid mõned vihmaussi liigid kujutavad olulist huvi tööstuslikuks ja kommertskasutuseks.

Suured pinnase selgrootud mängivad olulist osa pinnaseprotsesside regulatsioonil, kuid nende seas on vihmaussid kõige tähtsamad pinnase viljakuse ülalhoidmisel ja toiteelementide efektiivsel ringlusel.

Tudengitele-bioloogidele on vihmauss eelkõige tuntud lahkamisorganismina ja selle ehituse õppimiseks; kaluritele on see – söödaks kalastamisel; tavainimese jaoks on see aga “veel üks junala olend”. C.Darwin, kes on tuntud evolutsiooniteooria loojana, oli üks esimestest uurijatest, kes näitas usside rolli pinnase tervise säilitamisel (1837).

Võib öelda järgmist: “Aiapidaja on see- kellel on hea huumusetunne”. Huumus on toode, mis osutab bioloogilist mõju mikroorganismide ja vihmausside orgaanilisele ainele. Vihmaussid loovad mullasüsteemi põhikomponendi ning need, meile niivõrd mittetäheldavatena tunduvad olendid – on tõelised optimistid, kes sõnatult “kobestavad” maad miljonite aastate jooksul ning osalevad esmajärjekorras orgaaniliste toiteainete retsüklingus, soodustades viljakandva pinnasekihi moodustamist ja taimede efektiivset kasvu. Niisiis kujutavad vihmaussid endast toiteainete ringluse bioloogilise strateegia võtmekomponenti pinnases, nende ühendite struktuur aga teenib pinnase süsteemi täpse näitajana.

Vene keeles eksisteeris vaid kaks sõna vermišel ja vermikuliit, milledel on ühine juur ladinakeelsest nimetusest ussid – vermes. Käesoleval ajal on vihmausside aretamise tehnoloogia maailmas inglise keelest vene keelde tulnud hulgaliselt sõnu: vermikompost, vermikomposteerimine, vermikultiveerimine, vermikultuur, vermitehnoloogia, vermiboks (vermikast), vermikonteiner, vermireaktor, vermisubstraat, vermisööt, vermiase, vermihuumus jne. Tuntud india teadlane, professor S.Ismail tõi sisse uue termini vermikoloogia, see tähendab vihmausside teadus. See oli tehtud analoogselt seeneteaduse – mükoloogia – nimetusega.

Vermikomposteerimine, vermikompost ja vermikultuur – need uued sõnad on sageli kasutatavad terminid aiapidajate, aednike ja nende seas, kes tegelevad fermerlusega või orgaaniliste jäätmete retsüklinguga nii tööstusmastaabis kui ka kodustes tingimustes. Seoses sellega tekkis vajadus kaasaegse teadusliku informatsiooni tagamises, mis puudutaksid vihmausside kasutamise aluseid ja aspekte inimpraktikas.

Antud informatsioonisait sisaldab kaasaegset teadus- ja praktilist informatsiooni vihmaussidest, nende bioloogiast, füsioloogiast, biokeemiast ja molekulaarsest bioloogiast, samuti vihmausside rollist ja kohast ökosüsteemis, kaasaegsetest orgaaniliste jäätmete töötlemise tehnoloogiatest vihmausside abil ja vermikultuuri majandusest, uutest vedelatest humiinpreparaatidest, mida toodetakse vermikompostist, vermikomposti ja humiinpreparaatide kasutamisest orgaanilises mullaharimises erinevate kultuuride kasvatamisel: aedviljadest viljakultuurideni. Hakatakse paigutama väärtuslikku praktilist informatsiooni selle kohta, kuidas kasvatada vihmausse ja kuidas hooldada vermikultuure, kuidas saada vermikomposti orgaanilistest jäätmetest.