Omades ühist eelkäijat, on vihmaussid aja jooksul võtnud sisse erinevad looduse niššid ning igaüks nendest tegeleb oma asjaga. Nad töötlevad läbi taime- ja loomseid jäätmeid maapinnal ning olemuse poolest on nad kohandunud elama toitekeskkonnas. Kuhjake langenud lehti, sõnnik, muu orgaanika – siin leiavad oma „laua ja kodu” kompostiussid. Nad on võimelised elama vaid toitvas keskkonnas, nendel on eesuju vääriv isu ning nad on küllalt viljakandvad. Kuid roomata maapinda nad ei saa. Üleminek kompostist pinnasesse muudab järsult toidu iseloomu, usside seedetrakt aga pole sellega kohandunud. Seda usside rühma nimetatakse „epigeeikuteks” (kreeka keeles – maapealsed).

Teised ussid on kohandunud elama väiksemal sügavusel. Nad töötavad läbi orgaanikat, kobestavad, struktureerivad ja segavad pinnast maapinna lähedases kihis. Kompostiusside elutegevuse produktid (koprolüüdid) meelitavad neid samuti. Kui maapinnal töötavad aktiivselt kompostiussid tähendab, et väiksemal sügavusel tõuseb järsult maapinnalähedaste usside (aneetsikute) arv, kes kobestavadki pinnast. Eksisteerivad sellised ussid, kes eelistavad eluneda sügaval mulas ja teostada oma osa tööst orgaanika ümbertöötlemisel. Neid usse nimetatakse „endoheeikuteks” (maa-alusteks). Keskvööndis on suvi lühike, usside ja mikroorganismide aktiivse töö aeg maapinnal on ebapiisav väljasureva orgaaniks täielikuks sügavaks ümbertöötluseks. Seetõttu ka huumuse kogunemine mullas on väga pikaajaline protsess.

Sõnniku kandmine mulda – ei ole mõistlik mulla väetamise viis. Koos taimedele kasulike ainetega kanname mulda miljoneid umbrohtude seemneid, putukate mune ning hulgaliselt baktereid ja seeni. Ning ussid on võimetud siin aitama. Epiheeikuid ei meelita sööt, mis on puistatud maha peene kihina või kaevatud maasse, aneetsikud aga ei ole võimelised ronima sõnniku või muu orgaanika graanulitesse, nende keskkonnaks on muld, mis on ühtlaselt küllastatud orgaanikaga, mille kallal on vaeva näinud mikroorganismid.

Väljapääs oli leitud tehnoloogiliste kompostusside populatsiooni aretamisega, nende kasutamisega orgaanika läbitöötamiseks aastaringselt. Ning juba saadud väetis kanda mulda, mis annab järsu tõuke mullas erineva kasuliku pinnasebioota arenguks. Tehnoloogilised eliitussid erinevad tavalistest suguvendadest kadestamapaneva isu ja äärmise viljakuse poolest. Lisaks sellele on nad suutelised väga kiiresti kohanema uute söödaliikidega. Ussi kodustamise idee tekkis Ameerikas enam kui 50 aastat tagasi. Punane kalifornia uss on võimeline edukalt töötama, kuid palju paremini on kohanenud meie mikroorganismidega, pestitsiitidega ja teiste orgaaniliste ühendite koostisosadega kohalike populatsioonide ussid. Sealhulgas populatsioon, mis oli välja aretatud 1982.aastal Vladimiri Riikliku Pedagoogilise Ülikooli bioloogiateaduskonnas, lõuna (Tšuiski) ja põhja (Vladimirski) ussi selektsiooni tulemusel saadi unikaalsete omadustega usside populatsioon. Oma aktiivsuse, vastupanuvõime, viljakuse, kõigesööja omaduste tõttu sai hübriid nimetuse „Staratel”, millest on saanud unikaalse vihmaussi kaubamärk.